Artikkel Eesti Psühholoogide Liidu laualehes, oktoober 2009

Fakt, et Rahvusvahelise Neuropsühholoogide Ühingu (International Neuropsychological Society, INS) suvekonverentsi satelliitsümpoosium Tallinnas toimub, oli teada juba 2006 aastal, sest juhatus oli nii otsustanud. Tänu sellele, et Laura Hokkanen on suur eestlaste sõber (ta on muu hulgas Tartu Ülikoolis kaks kursustki pidanud), olime ka meie – Margus Ennok, Tiina Kompus ja mina – organiseerimise ja programmi koostamise protsessis juba algusest peale. Kogu protsess kulges väga sujuvalt ja meile kasulikult – ehk et üks põhikonverentsi olulisemaid sümpoosiume, kus esines Endel Tulving, planeeriti toimuma Tallinnas. Üritus ise – "Bridging Research and Practice in Clinical Neuropsychology" kestis 30.07–01.08.2009 Helsingis. Enne konverentsi toimusid tavapäraselt töötoad, millest osutus üheks populaarsemaks Grant Iversoni "Clinical and Psychometric Strategies For Improving Accuracy For Identifying Cognitive Impairment“. Eestlasi oli osalemas tosinajagu, meil oli viis postrit ja meile eraldati päris oma põhjamaade paralleelsümpoosium "Vascular Impairment From The Neonatal Stage Till The Late Years“, mille käigus üritasime aru saada, kas vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri haiguse etioloogia on erinevad või mitte. Ka muu programm rahuldas erinevate maitsete ja erialaste kalduvustega neuropsühholoogide huvisid – põhjalikult käsitleti erinevate häiretega kaasnevaid neuropsühholoogilisi muutusi, alates ajutraumadest ja tähelepanu ja aktiivsushäirega lõpetades. Kohal oli nii maailma tippe kui ka alles esimesi samme tegevaid neuropsühholooge. 1. augusti hommikul kandus kogus seltskond üle Soome lahe, et kuulata Endel Tulvingu loengut "Episodic Memory-2009“. Algus meenutas pigem rockkontserti, sest Tallinna suurimas konverentsikeskuses ei jätkunud kohti ning välklampide sähvimine ei tahtnud lõppeda, loeng ise andis kena ülevaate sellest, mis episoodiline mälu kunagi oli ja mis temast nüüdseks saanud on.
Aga see ei olnud veel kõik. 3.– 4. augustini toimus samas Viru hotelli konverentsikeskuses neuropsühholoogilise rehabilitatsiooni teemaline sümpoosium, mis oma tasemelt, esinejate tuntuselt ja tähtsuselt ei jäänud eelmisele üritusele sugugi alla. Kas seal olime väärikalt ehk hulgi ja postritega esindatud.
Kokkuvõtteks jääb üle nentida, et tegemist oli väga vajalike üritustega. Esiteks ei tule maailmakonverents koju kätte iga päev. Sai teisi vaadata ja ennast näidata. Noored kolleegid said teadmise, et ka mujal töötades tekivad täpselt samad mured ja probleemid kui siin. Ja et ka meie oleme millekski võimelised. Ka vanemate kolleegide jaoks oli kindlasti uut infot. Lisaks ei saa mainimata jätta, et kui loeme eesti neuropsühholoogia taassünniks aastat 2004, siis on murettekitav, mille poole nüüd edasi püüelda. Kui juba esimese viie tegutsemisaasta jooksul on kaks maailmakonverentsi meie juures toimunud, siis peame arvatavasti edaspidi veel tublimad olema kui seni.